AJALINE KESKKOND
Marit Rebane, TalTech
Aeg kui sotsiaal-majanduslik ja metafüüsiline keskkond määratleb meie tegevuste sisu, võimalused ja piirid. See, kes me oleme või kelleks saada soovime, peegeldub meie vaba aja kasutamises. Tööaja paindlikkus annab aimu tuleviku töötaja ja tööandja võimalustest. Kui palju meie aega ja energiat on võimalik säästa igapäevase logistika arvelt? Kas oma kronotüübile vastavas ööpäevarütmis elamine on juba praegu võimalik või allume endiselt keskmisest inimesest lähtuvatele sotsiaalsetele normidele? Milliseks kasvab ning areneb järgmine põlvkond? See sõltub suuresti vanemate ajalistest investeeringutest ning teadmistest, millised tegevused toetavad võsukeste kognitiivset arengut eri arenguetappidel.
Ajakasutusuuringuid peetakse kõige täpsemaks informatsiooniallikaks inimeste igapäevaste tegevuste kohta. Lisaks infole kõigi pereliikmete päevaste tegevuste kohta, sisaldavad nad andmeid tegevuskoha ja teiste seal viibinud inimeste kohta.
Sektsiooni on oodatud nii ajakasutusuuringutel põhinevad kui filosoofilisemad ettekanded.
ANDMEKESKKONNAD
Ene-Margit Tiit, Tartu Ülikool ja Statistikaamet Sektsiooni on oodatud ettekanded, mis käsitlevad administratiivsete andmete kasutamist vs andmekogumist (küsitluse ja interneti teel) ning erinevate metoodikate eeliseid ja probleeme. Esita tees siin.
Anu Masso, TalTech ja Tartu ÜlikoolKatrin Tiidenberg, Tallinna ÜlikoolAndra Siibak, Tartu Ülikool
Ühiskondade andmestumine on üks olulisemaid ent ka keerulisemaid digitaalse transformatsiooni ja võrgustumisega kaasnevaid muutusi, millel on oluline mõju ka (sotsiaal)teaduslikule epistemoloogiale ning metodoloogiale. Aktiivselt loodud ja passiivselt tekkivad digitaalsed jalajäljed on tänane reaalsus. Võrgustunud ja kantavate (suhtlus)tehnoloogiate kasutamine ning selle käigus tekkivate digitaalsete andmete loomine ja kasutamine on muutunud paratamatuseks. Sellised digitaalsed andmed võivad uurijatele pakkuda väärtuslikku teavet kaasaegsete infoühiskondlike nähtuste, infoühiskonna toimimise ja inimeste käitumise kohta, võimaldavad otsustajatel leida lahendusi pakilisimatele ühiskondlikele probleemidele, kuid tõstatavad olulisi eetilisi ja metodoloogilisi küsimusi.
Sotsiaalteadlaste jaoks kerkivad seoses võrgustumise ja digitaliseerumisega paljud olulised küsimused – Milliseid metodoloogilisi nihkeid võib seoses digitaalsete andmete esilekerkimisega täheldada teadusliku teadmise loomises üldiselt või sotsiaal- ja humanitaarteadustes konkreetsemalt? Kuivõrd sobivad olemasolevad meetodid teadusliku teadmise loomiseks selles kontekstis? Millised on uued tekkivad meetodid ja kuivõrd need sobituvad varasemalt kasutatud uurimismeetoditega? Kuidas on muutunud uurija roll, uurimisobjekt? Millistele uutele uurimisküsimustele, probleemidele need uued andmeallikad võimaldavad vastata?
Eesti kui ühe edumeelsema „digiühiskonna“ kogemus annab väärtusliku konteksti kasutamaks digitaalseid andmeallikaid erinevatel eesmärkidel, nt sotsiaalse heaolu tagamiseks, uute või seni vastamata uurimisküsimuste püstitamiseks ja vastuste leidmiseks. Sessiooni ootame ettekandeid, mis käsitlevad uudsete andmete ja meetodite kasutamist sotsiaalteadustes, aga ka interdistsiplinaarselt seotud valdkondades. Sessioonis kutsume üles jagama kogemusi seoses uute andmete ja meetoditega, analüüsipraktikatega ühiskondlike probleemide mõistmisel. Samuti on oodatud ettekanded, mis käsitlevad võimalikke ohte ja „halbu“ praktikaid digitaalsete andmeallikate ja seotud meetodite kasutamisel, mis võivad (ala)teadlikult (taas)toota diskrimineerivaid kategooriaid ja kirjeldusi ning suurendada ebavõrdsust ühiskonnas.
Anu Masso, TalTech ja Tartu Ülikool
Tervikuna globaalselt ning eelkõige Eesti ühiskonnas on viimase kümnendi üheks suuremaks sotsiaalseks transformatsiooniks olnud digitaliseerumine ning sellega kaasnev igapäevaste elukeskkondade andmestumine.
Aktiivsusmonitoride kasutamine oma tervisekäitumise monitoorimiseks, enda kohta andmete jagamine sotsiaalmeedias, mobiiltelefonide kasutamine navigeerimiseks – on vaid mõned näited olukordadest, kus andmed ja andmestunud praktikad on meie igapäevase eluga läbipõiminud. Samuti on suurte andmemassiivide põhjal ning automatiseeritud lähenemiste abil võimalik era- ja avaliku sfääri institutsioonidel ühiskondlikele probleemidele lahendusi leida, sotsiaalseid protsesse kujundada, kontrollida, näiteks algoritmiline liikumise kontroll isesõitvate autode korral, piirikontroll näotuvastuse meetodite põhjal, algoritmiline informatsiooni selektsioon internetis ja sotsiaalmeedias.
(Suur)andmed ja ühiskondlik andmestumine sisaldavad endas mitmeid võimalusi, nt turismistatistika kogumine mobiiltelefonide kõnetoimingute põhjal, julgeolekuriskide ennustamine sotsiaalmeedias jms online keskkondades väljendatud meelestatuse põhjal. Teisalt sisaldavad suurandmed ja andmestumine mitmeid ohte ja väljakutseid, näiteks mure oma privaatsuse pärast asukoha-põhiste teenuste väljatöötamisel, algoritmilise selektsiooni ebasoovitavad tagajärjed online keskkondades nagu üha kasvav sotsiaalsete võrgustike ja arvamuste ühetaolisus jms.
Sessiooni on oodatud ettekanded, mis käsitlevad nii metodoloogilisi küsimusi seoses uut tüüpi andmetega (nt sobivate mõõtmisinstrumentide leidmine, andmete kallutatus), aga ka sisulised ettekanded, mis keskenduvad andmetega sotsiaalse heaolu loomisele ning andmetega ühiskondlike protsesside juhtimisele. Samuti on oodatud (suur)andmete kasutamisega seotud ohte ja riske käsitlevad ettekanded (nt andmetega diskrimineerimine, algoritmiline ebaõiglus jms) ning ettekanded, mis keskenduvad institutsionaalsetele ja individuaalsetele praktikatele nende ohtude vältimisel (nt andmetega sotsiaalse õigluse tagamine läbi avaandmete, kodanikuteaduse, andmeajakirjanduse jt liikumiste).
ELUKESTEV ÕPE MUUTLIKUS SOTSIAALSES KESKKONNAS
Triin Roosalu, Tallinna ÜlikoolLarissa Jõgi, Tallinna ÜlikoolIlona-Evelyn Rannala, Tallinna Ülikool
Selle teemasektsiooni fookuses on mõtestada elukestva õppe ja õppimise kogemusi sotsiaalses keskkonnas läbi erinevate subjektide. Elukestev õpe võib olla sotsiaalsete muutuste vedaja või nendega kaasas käia, toetada kohanemist sotsiaalses keskkonnas. Kuidas sotsiaalne keskkond ja elukestev õppimine suhestuvad? Kuidas õppimise kogemused kujunevad ja/või erinevad keskkonnast, kogejatest, konkreetsest juhtumist lähtuvalt?
Sektsiooni on oodatud ettekanded, mille keskmes on elukestva õppe ja õppimisega seotud lood: õppijate ja nende juhendajate kogemuste või identiteetide lood, ka poliitikate, praktikate, kontseptsioonide ja mõistete lood, sealhulgas poliitikanarratiivid ja ajajooned. Lood võivad olla ühe inimese või kollektiivsed lood, kogutud ja esitatud ühtviisi sõnade, visuaaliide või numbrite keeles, olla võrdlevad või mitte, olla pikema ajaga seotud või lühiajalised, episoodilised, tuginedes ühe inimese elutee või lähtuda süsteemi ajaloolisest ajast, võivad olla ka hetke- ja ajalood. Väga teretulnud on eri distsipliinide vaatenurkadest lähenevad, sealhulgas interdistsiplinaarsed ettekanded.
Ettekannete kavandamisel võib lähtuda laiemast käsitlusest, mille kohaselt elukestev õppimine on läbi elu kestev ja jätkuv protsess ja seotud nii laste, noorte, täiskasvanute kui eakate elu ja õppimisega, nii formaalses kui mitteformaalses õpikeskkonnas. Õppimise formaalne keskkond on näiteks alusharidust, algharidust, põhiharidust, keskharidust, kutseharidust või kõrgharidust võimaldav, aga võib-olla ka näiteks ametikoha kutsestandardile vastava kvalifikatsiooni omandamist toetav keskkond. Mitteformaalne õpe toimub sõltuvalt käsitlusest kas alati ainult väljapool formaalõppe keskkonda või siis loob mitteformaalõppe võimaluste kasutamine mitteformaalõppe keskkonna ükskõik kus – sealhulgas formaalharidussüsteemi sees.
Elukestva õppega on seotud subjektid, aktiivsed ja mitteaktiivsed osalejad, aga on ka kõrvalejääjad – kavatsejad, vastandujad, vihkajad või unistajad; aga ka kavandajad, korraldajad, toetajad, kasusaajad, jne. Neil kõigil on lood, osad ühiskonna sotsiaalse tegelikkuse seisukohalt ilmselged, jagatud ja tunnistatud, juhtivad, domineerivad, valitsevad, nähtavad, teised lood on aga hoopis rääkimata, peidetud, varjatud, häbenetud, salajased, kirjutamata, või vaikitud ja suisa loomata.
Ootame sektsiooni kõiki, kes soovivad koos meiega märgata ja mõista väiksed ja suuri lugusid. Loodame sektsiooni ettekannete toel luua võimalusi sissevaateks elukestva õppe lugudesse, mõtiskleda elukestva õppe olemuse üle ning kujundada aluse Eestile eriomase elukestva õppe ja õppimise suurele narratiivile.
HARGMAINE KESKKOND
Triin Vihalemm, Tartu ÜlikoolAnu Masso, TalTech ja Tartu Ülikool
Hargmaisus on tänapäeva ja saab olema tuleviku Eestis levinud toimimise keskkond ja olemise viis nii isiku, organisatsioonide, kui riigi tasandil, nii füüsilises (inimeste liikumine riikide vahel, piiriülesed sotsiaalsed võrgustikud) kui virtuaalses vormis (kohavaba töö, mobiilne residentsus, digitaalne nomaadlus, online kogukonnad). Sektsiooni on oodatud ettekanded, mis avavad hargmaisuse erinevaid aspekte – nii hoiakute kui ka praktikate, Eestisse tulijate ja Eestist välja liikujate seisukohalt. Allpool nimetatud mõned küsimused, mida ettekanded võivad käsitleda, kuid nimekiri pole kindlasti mitte lõplik ja uued ettepanekud on teretulnud:
1. Millised tähendused ja normid kujunevad hargmaisuse ümber? Kui organisatsioonide tasandil on avalik tähendusloome pigem positiivne, siis isikute elupraktikate tasandil, näiteks rändavate kaasmaalaste suhtes, pigem kahtlustav.
2. Millised on hargmaised elamise, töötamise, infotarbimise jm praktikad ning mida on nende kandjatelt õppida?
3. Milliseid väljakutseid esitab digitaalne nomaadlus migratsioonipoliitikatele?
4. Millised uued ebavõrdsused on kujunemas andmestunud hargmaises ühiskonnas?
5. Millised uued ja vanad võimusuhted on põimunud läbi digitaalselt vahendatud mobiilsuse vormidega?
6. Millised on e-residentsuse riskid ja võimalused?
7. Kuidas seirata ja reguleerida digitaalseid rändeid, online keskkondade etnilist polariseerumist?
8. Millised muutused on toimunud sotsiaalsetes suhetes, seoses piiriüleste liikumistega?
9. Kuidas digitaalselt vahendatud praktikad (nt sotsiaalmeedia, mobiiltelefonide kaudu) taastoodavad või kujundavad ümber seniseid ruumisuhteid?
HARIDUSKESKKOND
Kaarel Haav
Haridussotsioloogia sektsiooni oodatakse ettekandeid sotsiaalteaduslike teooriate, mõistete ja meetodite kasutamise kohta hariduskeskkonna praktika uurimisel. Hariduskeskkond hõlmab haridussüsteemi institutsionaalset korraldust, selle seaduslikke, õiguslikke, majanduslikke ja administratiivseid aluseid, selle erinevaid tasemeid alates alusharidusest kuni kõrghariduseni ja erinevaid valdkondi, nagu üld-, kutse- ja huviharidus. Samuti hõlmab see hariduse, õpetamise ja kasvatamise sisu, aine- ja õppekavu ning õppematerjale, selle sisu loomise, valimise ja määramise juhtimist ja poliitikat. Erilist huvi pakub hariduse sotsiaalteaduslik sisu, selle tase üldhariduse sotsiaalainetes (ajalugu, ühiskonna- ja inimeseõpetus), nende ainete õpetajate sotsiaalteadusliku hariduse tase.
Sektsiooni oodatakse uurijaid, kes jagaksid oma sotsiaalteaduslike uurimuste tulemusi, andmeid ja meetodeid haridussüsteemi ja hariduse sisu kohta. Eriti tähtsad on kogemused haridussüsteemi ja hariduse sisu täiustamise ettepanekute rakendamisel hariduse praktikas ja poliitikas. Milline on koostöö eri institutsioonides tegutsevate uurijate vahel? Millised on nende kogemused suhtlemisel hariduspoliitikute ja -juhtidega, õpetajate ja õppejõududega, õpilaste ja üliõpilastega ning teiste huvigruppidega? Millised on nende kogemused hariduspoliitika ja praktika mõjutamisel? Kuivõrd on hariduse peamised osapooled huvitatud seniste teadmiste ja uurimistulemuste kasutamisest? Kas nad vajavad ja küsivad sotsiaalteadlastelt nõu ja abi?
Maria Erss, Tallinna ÜlikoolKrista Loogma, Tallinna Ülikool
Õpetajakutse ja õpetajatöö vastuolulisus sai alguse juba kohe peale Eesti iseseisvumist 1991 koos hariduse üldise neoliberaliseerumisega Eestis. Esimeses taasiseseisvumise järgses riiklikus üldhariduse õppekavas 1996. aastal lubati suurejooneliselt, et õpetaja roll muutub klassiruumi tasandil õppekava rakendajast ka kooli ning riigi taseme õppekava arendajaks ning isegi hariduspoliitika kujundajaks. Uuringud näitavad, et tegelikult on sisuline muutus olnud väga tagasihoidlik. Õpetajatel praktiliselt poliitilist mõjuvõimu oma esindusorganisatsioonide kaudu pole ja enamik õpetajaid näeb end endiselt pigem õppekava rakendajate kui arendajatena, defineerides seega oma professionaalsust küllaltki kitsalt. See tõstatab küsimuse: kui kitsalt või laialt peaksime õpetajate professionaalsust defineerima ning kuidas see mõjutab õpetaja staatust ning tuleviku hariduse väljavaateid? Praegu vaevleme me õpetajakutse väidetavalt madala staatuse, õpetajate järelkasvu nappuse ja õpetajatöö muutuste nõiaringis. Samas on panused kõrged: kuna õpetajatöö on reproduktiivne töö, mis nö taastoodab uut põlvkonda, näeb avalikkus õpetajad paljuski vastutavatena meie laste ja riigi tuleviku eest ning me kuuleme pidevalt lihtsustavat “kõik sõltub õpetajast” kokkuvõtet ühiskonna pea mistahes probleemide üle arutades. Aga kuidas on lood õpetajakutse ja -töö tulevikuga? Meil on üsnagi palju (ka rahvusvahelisi) uuringuid, mis pakuvad teadmisi õpetajatöö olukorrast praegu, kuid millised arengud/stsenaariumid on võimalikud tulevikus ja mis võiks selles osas tulevikku mõjutada, on jäänud vähearutatud teemaks. Ootame sektsioonis kaasa rääkima ja arutama kõiki, kellel on südamel õpetaja professionaalsus ja roll eile, täna ja tulevikus.
KASVATUSKESKKOND/KASVUKESKKOND
Tiiu Kuurme, Tallinna Ülikool
Inimese kujunemislugu õpinguaastail ei kulge ainult haridusinstitutsioonides, vaid mitmetes muudeski kontekstides. Elame üle murrangulist aega, kus suurteks teemadeks on tõusnud muutuv lapsepõlv, muutuvad haridusinstitutsioonid, õppimine informaalsetel viisidel, jätkusuutlikkuse temaatika, kogukondlikkuse taasväärtustamine kasvatuskontekstina, digimaailma mõjud jms. Rooma Klubi ringkondade generalistlikku ideestikku arendavad teadlased diskuteerivad rahvusvahelises plaanis elavalt tulevikuhariduse sisu ja vormi üle. Miks just kasvatuse mõiste? Kasvatust on määratletud kui inimkonna iidset praktikat, mis on ulatuselt ja mõjult laiem kui haridusinstitutsioonid. Varju on jäänud praegu haridusinstitutsioonide kasvatuslik mõju, st kooli nähtamatu käsi. Haridus, nagu teda tunneme ja määratleme, on sündinud kasvatuse rüpes. (Sektsioonis ei välistata samas ühtki haridusega seotud teemat.) Omaette teema võiks olla kasvatus-ja haridusteaduste hetkeseisund ning uuringutega hõlmatav temaatika tänases Eestis.
Airi Liimets, Tallinna Ülikool
Antud sektsiooni oodatakse ettekandeid, kus mõtiskletakse kultuuri kui sellise ning erilise rõhuasetusega kasvatuskultuuride sidusust ja nende järjepidevust võimaldavate ja väljendavate tegurite üle – seda kas ühe konkreetse aegruumi siseselt või ajaliselt üksteisest lähemale või kaugemale jäävates aegruumides. Sealjuures eeldatakse, et üldistavaid – filosoofilisi, sotsioloogilisi, kasvatusteaduslikke – järeldusi tehakse ja vastavaid interpretatsioone esitatakse eelkõige Eesti kultuuriruumi esindavate fenomenide (nt kasvatuskultuurid Eesti sotsiaal-kultuurilises tegelikkuses, kooliõpikutes peituvad kasvatuskultuurid tänapäeval ja varasematel aegadel; kirjanduslike ja ajakirjanduslike tekstide kaudu väljenduv tegelikkus ja tähendustemaailm) analüüsidele tuginedes. Lõppkokkuvõttes püütakse vastata ka küsimusele, kuivõrd üldse on võimalik ja põhjendatud kõnelda nüüd ja tulevikus Eesti (loe: eestilikust) kultuurist ning missugune on kultuuride järjepideva kestlikkuse tagamisel kasvatuse ja hariduse roll.
KEELEKESKKOND
Martin Ehala, Tartu ÜlikoolKadri Koreinik, Tartu ÜlikoolKristiina Praakli, Tartu Ülikool
Eestis on umbes nelja tüüpi keelekeskkondi, kus kaks domineerivat keelt on erinevas positsioonis. Mitmekeelne Tallinn, omamoodi Eesti keelte paabel, millest ei anna head ettekujutust ei loendused ega registripõhised küsitlused. Venekeelse enamusega Ida-Viru linnad, mis meedias ja avalikus arvamuses on saanud sildi kui probleemsed. Eestikeelse enamusega linna pisut erandlikuks näiteks on Tartu, mille keelekeskkonnale avaldab märgatavat mõju kõrghariduse rahvusvahelistumine. Ja eestikeelsed väikelinnad ja maa-asulad, kus mitte-eestikeelseid elanikke usutakse olevat edukalt eesti ühiskonda lõimunud või jagavat nendega elumaailma. Nendele neljale lisanduvad veel Eestist eemal asuvad eestikeelsed kogukonnad, mille keelepraktikad varieeruvad väga suures ulatuses. Olulisim mitte-eesti keskkond on Soome, kus eesti keele kõnelejate arv on tööturu avamisest saadik mitmekümnekordistunud.
Sektsioonis käsitleme keele- ja ühiskonna küsimusi rände- ja digiajastule omaselt mitmekülgselt ja valdkonnaüleselt. Oodatud on ettekanded sotsiolingvistika tuum- ja äärealadelt, sh keeleökoloogiast, hargmaisus- ja rändeuurijatelt.
KESKKOND JA SELLE PLANEERIMINE
Kati Orru, Tartu Ülikool
Sessioon on ajendatud viimastel aastatel hoogustunud debattidest keskkonnaplaneeringute ümber. Vastakuti on sattunud ettevõtjad-arendjad, kohalikud elanikud, omavalitsuse ja riigivõimu esindajad. Sessioon püüab lahti mõtestada erinevate osapoolte rolle planeerimise protsessis, mõjuhoobasid mida kasutatakse oma „tõe“ kuulutamisel. Arutame, milline on sotsiaalteadlaste roll keerulistele planeerimisküsimustele lahenduste otsimisel. Lisaks teadlastele saavad sõna ka praktikud.
KLASSIKALISED INSTITUTSIOONID MUUTUVAS KESKKONNAS
Kadri Täht, Tallinna Ülikool
Kes peseb nõud? Sinu, minu või meie karjäär? Emme-issi, millal te tulete? Ujumine või showtants või hoopis mõlemad? Eesti- või venekeelne kool? Linnas või maal? Millal (jälle) näeme?
Need on vaid mõned küsimustest, millega paljud pered ühel hetkel silmitsi seisavad, neile vastust leida püüavad. Selle sektsiooni fookuses ongi perekond kui keskkond, milles pereliikmed toimetavad – väljakutsed, millega nad silmitsi seisavad; strateegiad, mida nad toimetulekuks rakendavad; võimalikud tagajärjed, mida perede tehtud valikud kaasa toovad; vahetu ja kaugema sotsiaalse või institutsionaalse keskkonna võimaluste või nende puudumiste mõju neile valikutele.
Kairi Kasearu, Tartu ÜlikoolKairi Talves; Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused
Klassikaline sotsioloogiline lähenemine lahkab ühiskonda erinevate institutsioonide võtmes – perekond, haridus, majandus jne. Sellised institutsioonid loovad keskkondi, kus me igapäevaselt tegutseme. Mõned institutsioonid on aga oma liikmete suhtes ahnemad kui teised, nt sõjaväge ja perekonda peetakse kõige ahnemateks institutsioonideks ning keskkonna, mille nad oma liikmete jaoks loovad, võivad olla individuaalset agentsust pärssivad. Teisalt tekib küsimus, kuidas erinevates keskkondades toimimist omavahel kombineerida ja ühitada. Antud sessiooni on oodatud ettekanded, mis käsitlevad erinevaid keskkondi, kus inimesed tegutsevad ning liikumist ühest keskkonnast teise. Näiteks siirdumine ajateenistusse ja naasmine tsiviilmaailma, sisenemine tööturule peale hariduse omandamist, töö ja pereelu ühitamine jne. Küsimuse all on, kas ja kuivõrd on kaasaja ühiskonnas toimuvad muutused esitamas väljakutse traditsioonilistele institutsioonidele ning senised tegevuskeskkonnad indiviidi vaates enam ennast ei õigusta.
LASTE JA NOORTE KESKKONNAD
Veronika Kalmus, Tartu ÜlikoolAiri-Alina Allaste, Tallinna ÜlikoolMai Beilmann, Tartu ÜlikoolAndra Reinomägi, Õiguskantsleri Kantselei
Tänased keskkonnad kujundavad noort põlvkonda, kes omakorda kujundab tuleviku keskkondi, olles nendes olulisim toimija. Kolmanda aastatuhande alguse keskkonnad noore põlvkonna kujunemise keskkonnana erinevad märgatavalt eelnevate sajandite sotsialiseerumiskontekstidest: kiirenevad sotsiaalsed ja tehnoloogilised muutused kiirendavad uute sotsiaalsete ja meediapõlvkondade teket; oluline osa õppimisest, suhtlusest ja sotsialiseerumisest toimub digikeskkondades; muutuvad põlvkondadevahelised suhted seavad väljakutseid traditsioonilistele sotsialiseerimisfunktsiooni kandvatele institutsioonidele – perekonnale ja koolile. Muutused looduskeskkonnas, ühiskondade struktuuris, tööturgudel ja inimeste üha mobiilsemas elustiilis puudutavad laste ja noorte heaolu kõiki aspekte ning toovad kaasa uusi, lahendusi vajavaid probleeme.
Sektsiooni on oodatud nii empiirilised, metodoloogilised kui teoreetilised ettekanded, mis käsitlevad laste ja/või noortega seotud küsimusi ja probleeme ning otsivad neile teadmispõhiseid lahendusi. Teretulnud on ettekanded allpool nimetatud ja teistelgi teemadel:
Lapsi ja noori puudutavate andmete olemasolu, kättesaadavus ja kasutatavus
MEEDIA- JA AJAKIRJANDUSKESKKOND
Ragne Kõuts-Klemm; Tartu ÜlikoolHalliki Harro-Loit, Tartu Ülikool
Eestis ja kogu maailmas on ajakirjandus suure surve all. Mitmete ühiskonnas toimuvate protsesside kiirenemine ajas, tehnoloogiliste võimaluste laienemine, globaliseerunud majanduse mõjud lokaalsetel meediaturgudel ja auditooriumide sisueelistuste killustumine tingivad vajaduse arutleda ajakirjanduse tuleviku üle. Professionaalses ajakirjanduses langevad ajakirjanike arv, töötasud ja organisatsioonide sissetulekud, ajakirjanike karjäärimudelid muutuvad. Ajakirjandus on turujõudude meelevallas ning läbimõeldud meediapoliitika puudumisel võib küsida, kas ajakirjanik ongi hääbuv „liik“? Kuidas tulla toime ühiskonnas, kus piir turundussisu, autonoomsete uudiste ja meelelahutuse vahel muutub üha ähmasemaks?
Sektsiooni oodatakse ettekandeid, mis nimetatud protsesse mõtestavad. Oodatud on ettekanded teemadel nagu ajakirjanike töötingimused ja -rutiinid, ajakirjanike oskused ja kogemused, uudisloome ja valikuprotsessid, mõjutegurid uudisloomes, ajakirjanduseetika, online-ajakirjandus, ajakirjanduse ärimudel, avalik-õiguslik meedia ja erameedia, meedia konvergents, innovaatiline ajakirjandus, kogukonna- ja kodanikuajakirjandus.
Arko Olesk, Tallinna Ülikool
Meie igapäevaelu on küllastunud vahendatud kommunikatsioonist. Kasvav kommunikatsioonimeediumite kasutus tekitab küsimusi, kuidas mõjutab see meie ühiskonna eri tahke, igapäevaelust kuni ühiskondlike institutsioonide toimimiseni. Meediastumine (mediatization) on kontseptsioon, mis käsitleb muutusi ühiskonnas ja kultuuris, suhestades neid muutustega meedias ja kommunikatsioonis. Kui mõni tegevus saab meediumite poolt vahendatud, võib see tähendada, et olemasolevad sotsiaalsed protsessid laienevad, asendatakse, sulanduvad uute, vahendatud protsessidega või on sunnitud nendega kohanduma (Schulz 2004). Meediumid „institutsionaliseerivad“ meie kommunikatsiooni kindlates formaatides, vormides ja praktikates (Hepp, ilmumas). Nii räägitakse poliitika, religiooni, spordi, teaduse, konfliktide, pereelu ja palju muu meediastumisest.
See sektsioon kutsub esitama nii teoreetilisi kui empiirilisi käsitlusi meediastumisest.
POLIITILINE KESKKOND
Katrin Uba, Tartu Ülikool
Tihti on erinevate riigi- ja ka eraalgatuslike projektide raames toimuv kodanike kaasamine toonud kaasa erinevaid proteste – nii spontaanseid petitsioone, kui ka pikalt planeeritud demonstratsioone. Selle sessiooni eesmärk on analüüsida Eestis toimuvat kodanike kaasamist poliitika kujundamisesse, erinevaid protesti aktsioone ning nende mõju poliitiliste ostuste tegemise protsessile ja poliitilistele parteidele. Millised on parimad võimalused kodanike kaasamiseks? Millistel protesti vormidel (petitsoonid, streigid, demonstratsioonid), millistele teemadele keskenduvad aktsioonid (immigratsioon, keskkond, palk) ning kelle poolt organiseeritud aktsioonidel (parteid, kodanikuühendused) on ühiskonnas ning poliitikas laiem mõju? Kuidas on lood Eestis digitaalse kaasamise ning digitaalsete kanalite kaudu protestimisega?
RAHVASTIKU JÄTKUSUUTLIKKUS MUUTUVAS SOTSIAALSES KESKKONNAS
Luule Sakkeus, Tallinna Ülikool
Sektsioon keskendub Eesti rahvastiku mineviku ja tulevikuarengutele. Kesksel kohal on "Blue zone" kontseptsiooni lahtimõtestamine.
SOTSIAALPOLIITIKA JA MUUTUV SOTSIAALNE KESKKOND
Mare Ainsaar, Tartu ÜlikoolAnu Toots, Tallinna ÜlikoolAve Roots, Tartu Ülikool
Muutuvad ühiskonnad esitavad uusi väljakutseid riigile ja sotsiaalse heaolu süsteemile. Sotsiaalpoliitika muutub koos keskkonna muutustega, seda mitte küll alati, aga piisavalt sageli. Seega on keskkonnal võimalus muuta poliitikaid, aga ka poliitikad püüavad sageli muuta ühiskonda ja poliitika tegemise keskkonda. Sessioonile on oodatud kõik uurimused, mis tegelevad sotsiaalpoliitika ja ühiskonna vaheliste seoste empiirilise ja teoreetilise uurimisega. Sageli on mõjud ja muutused nähtavad just longituudsetest andmetest, aga ettekanded võivad keskenduda ka poliitika – inimesed, poliitika – keskkond vaheliste seoste analüüsile. Teretulnud on väga erinevad lähenemised sotsiaalpoliitikale ning ühiskonna vajadustele.
SUGU JA SOTSIAALNE KESKKOND
Jaanika Meriküll, Tartu ÜlikoolJaan Masso, Tartu ÜlikoolTiiu Paas, Tartu ÜlikoolTairi Rõõm, TalTechMerike Kukk, TalTech
Eesti on suurima soolise palgalõhega riik Euroopa Liidus. Sel teemal on Eesti andmetel valminud mitmeid uurimistöid, kuid paljuski on palgalõhe jäänud selgitamata. Üle elutsükli kestev palgalõhe kajastub ka meeste-naiste varalises ebavõrdsuses ning tulevikus järjest enam pensionide ebavõrdsuses. Sessiooni eesmärk on anda ülevaade sel teemal käimasolevatest teadusprojektidest Eestis ning esitleda värskeid uuringuid soolise lõhe kohta palkades ja rikkuses.
Sessiooni sissejuhatuseks tehakse teadusprojektidest ülevaade ning seejärel esitletakse kolme uuringut. Uuringud keskenduvad ettevõtte tasandil karakteristikute rollile palgalõhes, inimkapitali rollile palgalõhes ning soolisele lõhele rikkuses. Uuringutes käsitletakse näiteks, millised on erinevused meeste ja naiste palkades kodumaises ja välisomanduses ettevõtetes ning kuidas erinevused oskustes selgitavad meeste-naiste palgalõhet Eestis. Soolise lõhe kohta rikkuses on rahvusvaheliselt väga vähe uuringuid ning Eestis pole see teema leidnud seni käsitlemist. Sessioon avab võimaluse tutvustada uuringuid soolisest lõhest nii vara tüüpide kui leibkonna tüüpide lõikes.
Kadri Aavik, Tallinna Ülikool
Tänapäeva Eestis on sugu endiselt üks peamisi sotsiaalseid kategooriaid, mis kujundab ebavõrdsust ühiskonnas. Seda ilmestab Eestis esinev sooline palgalõhe, mis on võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega jätkuvalt suurim. Sooidentiteetide ning soolistatud institutsioonide olemus ja eripärad tänapäeva Eestis annavad põhjust oletada, et sookategoorial on oluline roll sotsiaalsete suhete organiseerimisel ka (lähi)tulevikus. Sookategooriaga on tihedalt seotud seksuaalsus ja LGBTQ+ identiteedid.
Sektsioon keskendub soolisuse ja seksuaalsusega seotud küsimuste mõtestamisele Eesti ühiskonnas. Fookus on eelkõige tulevikukeskkondadel ja jätkusuutlikkusel. Oodatud on nii empiirilised (nii kvalitatiivsel kui kvantitatiivsel metodoloogial põhinevad) kui teoreetilised ettekanded, mis käsitlevad sugu ja seksuaalsust erinevates ühiskonnaelu valdkondades ja tasanditel. Teretulnud on intersektsionaalsed lähenemised, mis käsitlevad sugu põimununa teiste sotsiaalsete kategooriatega (etnilisus, rass, klass, vanus, puue jne.). Eriti oodatud on ettekanded, mis käsitlevad soo ja seksuaalsuse kategooriate ajas muutumist ning vaadet tulevikku. Sektsioon ootab ettekandeid muuhulgas järgmistes teemavaldkondades:
TULEVIKU TEADUSE TEGIJAD
Merle Linno, Tartu ÜlikoolDagmar Narusson, Tartu Ülikool
Sektsiooni on oodatud esitama oma uurimuste tulemusi kõik sotsiaalteaduslikke uurimuslikke lõputöid teinud üliõpilased. Sektsiooni eesmärk on anda tudengiuurimustele laiem väljund ja publik kui kaitsmiskomisjon, näidata laiemale publikule, kui erinevate, huvitavate teemadega ülikoolide lõputööde raames tegeletakse. Esinema on oodatud nii bakalaureusetöö kui magistritöö juba kaitsnud kui ka need tudengid, kes on kirjutamise protsessis, ent juba valmis oma uurimuse (esialgsetest) tulemustest rääkima.
Sessiooni lõpetab arutelu tudengiuurimuse rollist õpingute lõpetamisel ning tudengite kogemustest lõputööde kirjutamisel.
Palume leida enda ettekandele sobiv sektsioon ülalpool väljapakutute seas, aga kui siiski tundub, et ettekanne ei sobi kuidagi mitteühtegi pakutud sektsioonidest või kohe üldse ei oska valida, millisesse ta kõige paremini sobiks, siis palun esitage oma ettekande abstrakt selle jaotuse all sektsioonidevälise pakkumisena.
Parema kasutuskogemuse tagamiseks kasutame küpsiseid. TÜ välisveeb ei töötle ega kogu isikuandmeid. Välisveeb kasutab FB Pixeli ja Google Analyticsi teenust. Loe lähemalt andmekaitsetingimustest.