Viitamine
Igas akadeemilises töös on selgelt eristatud enda looming kellegi teise omast. Kui töös ei ole viidatud teistele autoritele, siis eeldatakse, et kõik esitatud mõtted ja järeldused on töö kirjutaja looming. Kui kasutad kellegi teise loomingut oma töös, siis tuleb sellele viidata. Tuleb viidata näiteks empiiriliste andmete autoritele ja andmete allikale, kui need on olemas. Teiste loomingu kasutamine enda nime all on plagiaat.
Viitama ei pea, kui tegemist on üldteada faktiga, nt „Eesti taasiseseisvus 20. augustil 1991“ ja „Eestis elab 1,3 miljonit inimest“. Kui aga töö sisu on uurimus sellest, miks on Eesti kohta käibel erinevad rahvaarvu andmed, peab kasutama viiteid erinevate arvude allikatele.
Kui ei ole võimalik kasutada algallikat, tuleb viidata muude kasutatud allikate kaudu. Sellisel juhul peab viitama esmalt allikale, mida ise kasutatakse, ja seejärel allikale, mida kaudselt viidatakse. Lubatud ei ole viidata sellele allikale, mida autor ei ole ise kasutanud. Üldiselt ei peeta kaudset viitamist siiski heaks ja seda tuleks kasutada ainult erandjuhtudel. Püüa alati algallikad üles leida ja neid tarvitada.
Maailmas kasutatakse palju erinevaid viitamise viise. Ühiskonnateaduste instituut soovitab kasutada ülikooliga seotud töödes APA (Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon, ingl American Psychological Association) viitamise tava (http://www.apastyle.org). Mujal võidakse eelistada teistmoodi viitamist. Järgnevalt tuuakse lihtsamad näited APA tava kohta. Keerulisematel juhtudel vaata ise APA kodulehte või küsi julgesti nõu õppejõududelt. APA tava järgi tehakse esimene lühiviide autorile teksti sees väite kasutamisel ja hiljem vormistatakse kogu viite kirje teksti lõpus kasutatud kirjanduse loetelus.
Allikatest märkmeid tehes on kasulik viited endale kohe üles märkida, sest nende juurde naasmine võib osutuda keeruliseks ja ajamahukaks!
III VIITED RAAMATULE, MONOGRAAFIALE
IV PEATÜKK KOGUMIKUS VÕI RAAMATUS
VII MUU DOKUMENT INTERNETIS, ELEKTROONILINE KIRJUTIS, SEADUSED
VIII TRÜKIS AVALDAMATA UURINGUD JA ÜLIÕPILASTÖÖD
IX ETTEKANNE KONVERENTSIL VM FOORUMIL
X INTERVJUU VM SUULINE ALLIKAS
Uurimistöös viidatakse kõigile kasutatud allikatele nii otsese tsiteerimise, parafraseerimise kui ka refereerimise korral.
Tsiteerimine tähendab autori väite sõnasõnalist kasutamist oma töös. Tsitaat eristatakse muust tekstist jutumärkidega. Tsitaadi järele pannakse sulgudes tekstisisene viide autorile, ilmumisaastale ja leheküljele (lehekülgedele), kust tsitaat on võetud (vt allpool).
Parafraas on oma sõnadega kokku võetud ümberjutustus teise autori teksti osast. Seda ei eristata jutumärkidega, küll aga täpse tekstisisese viitega autorile, ilmumisaastale ja konkreetsele leheküljele (lehekülgedele). Refereerimine tähendab teis(t)e autori(te) väidete vabas vormis kokkuvõtlikku ümberjutustust. Ka siin tuleb kasutada tekstisisest viitamist, kuid üldiselt viidatakse tervele teosele ega täpsustata lehekülgi (nt kui refereeritava teksti mõte on ülekantav kogu allikale).
Tekstisisene viide sisaldab:
- autori(te) perekonnanime(sid) ilma eesnimeta ja trükise ilmumise aastat, nt „Kaufman (1986) märgib, et…“ ja „seda näitavad varem ilmunud uuringud (Kaufman, 1986)“;
- tsiteerimise või lühikese osa ümberjutustuse korral ka leheküljenumbrit (‑numbreid), nt „Kaufman (1986: 78) märgib, et…“ ja „seda näitavad varem ilmunud uuringud (Kaufman, 1986: 78)“.
Püüa alati autorid üles leida, sest nad on tegelikult olemas! Vahel, kui neid ei ole märgitud, tuleb autorite asemel märkida asutus, kus töö tehti, nt (Tartu Ülikool, 2018). Kui ka asutust ei ole võimalik tuvastada, kasutatakse autori asemel pealkirja, nt (Viitamine teisele autorile või teosele, 2017).
Teksti sees sõltub viitamise viis autorite arvust (vt joonis). Erinevus tuleb esile tekstisisesel esmakordsel ja korduval viitamisel.
1. Üks kuni kaks autorit.
Viita kogu aeg ühtemoodi: ühe autori puhul (Tamm, 2013) ja kahe autori puhul (Tamm ja Talu, 2011).
2. Kolmele kuni viiele autorile esmakordselt viidates too välja kõik autorid: (Soo, Järv, Kask, Tamm ja Talu, 2010). Edaspidi viita ainult esimese autori järgi ja tähista teiste olemasolu lühendiga jt: (Soo jt, 2010).
Soo, Järve, Kase, Tamme ja Talu (2010) uuring näitab, et vabatahtliku tööga on tegelenud viiendik noortest. Samas annavad erinevad allikad erinevaid tulemusi (Soo jt, 2010).
Uuring (Soo, Järv, Kask, Tamm ja Talu, 2010) näitab, et vabatahtliku tööga on tegelenud viiendik noortest. Samas annavad Soo jt (2010) andmetel erinevad allikad erinevaid tulemusi.
3. Kuue ja enama autori puhul viita esimese autori järgi kogu tekstis: (Raba jt, 2013).
4. Autoreid ei õnnestu leida (seadused, uudised jm tekstid).
Ilma autori nimeta ilmunud teosele viidatakse teose pealkirja esimeste sõnade või lühendatud pealkirjaga.
Lühikese pealkirja puhul terve nimetus (Media Trends, 1997: 86).
Pika pealkirja puhul esimene sõna (Eestimaalaste…, 2006: 27).
5. Mida teha, kui sama(d) autor(id) on kirjutanud ühel aastal mitu teost?
Kui kasutatud allikatel on sarnane autori nimi või (autori puudumisel) pealkiri ja ka teose väljaandmise aasta on sama, lisatakse viitele abitäht või järgmine sõna pealkirjast, nt
(Vihalemm, 1999a) ja (Vihalemm, 1999b);
(Agenda 21 homne…, 2006) ja (Agenda 21 eilne…, 2006).
6. Mida teha, kui sama väite kohta on mitu erinevat allikat?
Reasta viited vastavalt tähestiku järjekorrale, nt
(Baker, 2013; Smith, 2010).
7. Kirjanduse loetelus reasta viited tähestiku järjekorras.
Agenda 21 eilne arenguprogramm Eestis. (2006). ....
Agenda 21 homne arenguprogramm Eestis. (2006). ....
Vihalemm, T. (1999a). .....
Vihalemm, T. (1999b). .....
Teksti lõpus reasta kõik kirjanduse loetelu viited tähestiku järjekorras. Seejuures ei ole oluline, kus trükis on avaldatud või millega on tegu (seadus, artikkel, ajaleheartikkel jne) – kasuta ikka tähestiku järjekorda. Kasutatud kirjanduse loetelu sisaldab ainult neid teoseid/artikleid, millele tekstis on varem viidatud. Olenevalt allika liigist on kirjes olulised autorite nimed, väljaandmise ja kasutamise aeg (eriti vanade allikate puhul ka esmatrüki väljaandmise aeg), pealkirjad, väljaandmise koht ja kirjastus, kasutatud artiklite alguse ja lõpu leheküljenumbrid, veebiaadressid ning aastakäigu numbrid.
Et kirje õigesti vormistada, määra kõigepealt kindlaks trükise liik, millele viitad: kas see on ajakirja artikkel, raamat, raamatu peatükk või midagi muud? Kirje vormistus sõltub teose liigist. Järgi eri liikide kohta käivaid juhised ning pane eriti tähele kursiivis teksti, tühikuid, punkte ja komasid!
Kirje ülesehitus: esimese autori perekonnanimi, initsiaal(id). ja teise autori perekonnanimi, initsiaal(id). (Ilmumisaasta). Pealkiri. Ilmumiskoht: Kirjastus.
Masso, J., Eamets, R. ja Philips, K. (2004). Where Have All the Jobs Gone? Gross Job Flows in Estonia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Deacon, D., Pickering, M., Golding, P. ja Murdock, G. (1999). Researching Communications. A Practical Guide to Methods in Media and Cultural Analysis. London: Arnold.
Kui viidatakse toimetatud teosele, mille iga peatükk on kirjutatud erineva autori poolt, siis teosele kui tervikule viidates kasutatakse teose üldtoimetaja(te) nime. Kuidas viidata toimetatud teose ühele artiklile, vt järgmine peatükk.
Kirje ülesehitus: autori perekonnanimi, eesnime initsiaal(id). (Ilmumisaasta). Artikli pealkiri. Toimetaja eesnime initsiaal(id). Toimetaja perekonnanimi (toim), Kogumiku pealkiri (leheküljed). Ilmumiskoht: Kirjastus.
Saar, E. (2011). Changes in Intergenerational Social Mobility and Educational Inequality: A Comparison of Birth Cohorts 1930 to 1974. E. Saar (toim), Towards a Normal Stratification Order (lk 309–336). Frankfurt am Main: Peter Lang.
Róbert, P. ja Bukodi, E. (2004). Changes in Intergenerational Class Mobility in Hungary, 1973–2000. R. Breen (toim), Social Mobility in Europe (lk 287–314). Oxford: University of Oxford.
- V ARTIKKEL AJAKIRJAS
Kirje ülesehitus: autori perekonnanimi, eesnime initsiaal(id). (Ilmumisaasta). Artikli pealkiri. Ajakirja nimi, aastakäik, artikli leheküljed.
Carstensen, L. L., Fung, H. ja Charles, S. (2003). Socioemotional selectivity theory and the regulation of emotion in the second half of life. Motivation and Emotion, 27, 103–123.
Kirje ülesehitus: autori perekonnanimi, eesnime initsiaal(id). (Ilmumisaasta). Artikli pealkiri. Ajakirja nimi, aastakäik(number), artikli leheküljed. doi:(numbrikood)
Bruns, A. ja Hanusch, F. (2017). Conflict imagery in a connective environment: Audiovisual content on Twitter following the 2015/2016 terror attacks in Paris and Brussels. Media, Culture & Society, 39(8), 1122–1141. doi:10.1177/0163443717725574
Kui on rohkem kui seitsme autoriga artikkel, siis pannakse kirja kuue esimese autori ja viimase autori nimed.
Rosler, A., Ulrich, C., Billino, J., Sterzer, P., Weidauer, S., Bernhardt, T., …Kleinschmidt, A. (2005). Effects of arousing emotional scenes on the distribution of visuospatial attention: Changes with aging and early subcortical vascular dementia. Journal of the Neurological Sciences, 229, 109–116. doi:10.1016/j.jns.2004.11.007
Ajakirja artikli täisviitesse ei lisata väljaandja ja väljaandmise koha andmeid.
Kui kirje lõpeb veebiaadressiga, siis ei panda kirje lõppu punkti (see on üldine reegel kõikide väljaannete puhul).
Kirje ülesehitus: autori perekonnanimi, eesnime initsiaal(id). (Ilmumisaasta). Pealkiri. Ajalehe nimi, kuupäev, lehekülg.
Veidemann, R. (2001). Toots, Tali või Tiugu presidendiks. Postimees, 15. september, lk 3.
Kui artikkel ilmus ainult veebiväljaandes või kasutati artikli (täiendatud) veebiversiooni: autori perekonnanimi, eesnime initsiaal(id). (Ilmumisaasta). Artikli pealkiri. Väljaande nimi, artikli ilmumise aeg. Kasutamise aeg, veebiaadress
Himma, M. (2008). Huvikool aitab lapsel kutsumust leida. Tartu Postimees, 11. september. Kasutatud 13.09.2008, http://tartu.postimees...1731.php
Toimetuse juhtkirjad ilmuvad ajalehtedes sageli autori nimeta. Sel juhul alustatakse täisviidet pealkirja nimetusega, millele järgneb väljaandmisaasta.
Suri kirjanik Uno Laht. (2008). Postimees, 26. september. Kasutatud 26.09.2008, http://www.postimees.ee/?id=36417
Ära lase end avaldamise kohast segada, sest viitamise reeglid on ikka samad! Seega tee kindlaks, kas tegemist on raamatu, kogumiku peatüki või ajakirja artikliga. Ainuke erinevus on, et teksti lõpus kirjanduse loetelus tuleb viitele lisada allika kasutamise aeg ja elektrooniline aadress või DOI-number. DOI-number on elektrooniliste allikate identifikaator, mille puhul ei ole vaja lisada kasutamise aega ega veebiaadressi.
Soldatova, G., Gostimskaya, O. ja Kropaleva E. (2010). Caught by one net. Types of children-Internet users. Kasutatud 2.10.2010, http://www.fid.su/projects/research/mysafernet/02/
DOI-numbri kasutamise näide:
Morey, C. C., Cong, Y., Zheng, Y., Price, M., & Morey, R. D. (2015). The color-sharing bonus: Roles of perceptual organization and attentive processes in visual working memory. Archives of Scientific Psychology, 3, 18–29. https://doi.org/10.1037/arc0000014
Kui autorit ei ole võimalik leida, siis tee nii nagu tavalise ilma autorita allika puhul: viita pealkirja või väljaandja järgi. Ära unusta lisamast veebiaadressi ja kasutamise aega!
Riiklik programm: integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007. (2000). Kasutatud 12.09.2001, http://www.riik.ee/saks/ikomisjon/programm
Kui allikal puudub pealkiri, siis vormista kirje kirjanduse loetelus järgmiselt:
Keskkonnaministeeriumi kodulehekülg. (2007). Kasutatud 11.09.2008, http://www.envir.ee/89176
Samale kirjele viita teksti sees järgmiselt: (Keskkonnaministeeriumi…, 2007).
Kui avaldamise aeg ei ole teada, kirjuta aasta kohale (i.a), mis tähendab „ilma aastata“.
Keskkonnaministeeriumi kodulehekülg. (i.a). Kasutatud 11.09.2018, http://www.envir.ee/et
Seadused, määrused ja muud õigusaktid
Kirje ülesehitus: seaduse või määruse nimi (viimane avaldamise aeg). Riigi Teataja või muu allika andmed, mida kasutatakse. Elektroonilise teksti kasutamise aeg ja veebiaadress
Arhiiviseadus (6.01.2016). Riigi Teataja I. Kasutatud 12.12.2017, https://www.riigiteataja.ee/akt/106012016006
Arhivaalide üleandmise kord avalikku arhiivi on sätestatud §-s 8 (arhiiviseadus, 2016).
Kui töö hõlmab õigusaktide analüüsi, võib olla asjakohane lisada ka vastavate paragrahvide, lõigete ja punktide numbrid kas tekstina või tekstisisese viitena sulgudes.
Ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasus (VÕS § 1047).
Eestis kehtiva perekonnaseaduse (2017) § 28 lg 1 sõnastusest lähtuvalt teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt.
Vt III Viited raamatule või monograafiale.
Efert, T. (2000). Turunduse juhtimine Eesti ajakirjandusturul Sõnumilehe näitel. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond.
Kui viitad mõne organisatsiooni sisekasutuses olevatele andmetele, võiks sõnastus olla võimalikult täpne, et organisatsiooni poole pöördudes saaks vastava dokumendi üles leida.
Sisekommunikatsiooni küsitlusuuring 2004. (2005). Sotsiaalministeerium, avalike suhete osakond.
Past, A. (2003). Euroopa Liit ja Eesti Vabariik meediatarbijate meelepildis. Eesti sotsiaalteaduste IV aastakonverents. Tallinn, 21.–22. november (lk 4). Tallinn: Tallinna Ülikool.
Leclerc, C. M. ja Hess, T. M. (2005, august). Age differences in processing of affectively primed information. Poster, 113th Annual Convention of the American Psychological Association, Washington, DC.
Tekstisisene viide: (info allikas, aasta), nt (Lauristin, 2004).
Kirjanduse loetelus:
Lauristin, M. (2014). Autori intervjuu. Tartu, 29. jaanuar.
Vihalemm, P. (2004). Meediasüsteem. Loengukonspekt. Kasutatud 1.05.2018, http://www.jrnl.ut.ee/peetervi/index.php?path=meediasysteem
Kaudne viitamine on õigustatud vaid siis, kui originaalallikas on kättesaamatu. Seda juhtub tänapäeval väga harva. Kaudse viitamise korral peab viitama mõlemale allikale, mida kasutatakse. Seejuures peab tekstist või viitest saama aru, mis on originaalallikas ja mis allikat ise kasutati. Lubatud ei ole viidata ainult sellele allikale, mida autor ei ole kätte saanud.
Sõjajärgses USA-s oli meedia organiseeritud ja jõuline kontrollivahend mõjuvõimsa eliidi kätes (Mills, 1956, viidatud McQuail, 2003: 45 kaudu).
Kasutatud kirjanduse loetelus:
McQuail, D. (2003). McQuaili massikommunikatsiooni teooria. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Kirjanduse ülevaate või teooriapeatüki koostamine vaid teisi üliõpilastöid refereerides ja nende kaudu originaalidele viidates ei ole lubatud.